Karnevalile… 13. veebr 2010

..tjah, läheme vist küll alles järgmisel nädalavahetusel. Aga kohalikus (st. täiesti linnast väljas asuvas) šoppingoaasis oli üks hästi vahva kuju üles pandud, mis kohalikust melust veidi ehk aimu annab…

Sest karnevaliteema on siin igatahes täiesti igapäevane. Ja karnevalile läheme ka kindlasti – kas nüüd päris Veneetsiasse (pidi hirmkallis olema ), aga meil siin lähedal Viareggios (kus sügise isegi käisime) pidi päris mõnus õhkkond olema. Minu üllatuseks tuleb karnevalialale pääsuks lunastada 15-eurone pilet, aga kuulduste järgi peaks see seda väärt olema…

Üleüldse on siin kõik pagari- ja jäätisemüüjad ustele kleepinud sildid karnevalialaste eripakkumistega. Ja järgmisel teisipäeval (nagu mina olen aru saanud) on see päev, mil võib piiramatult ja küllaldaselt kogu seda magusat kraami süüa, mida juba kuu aega müüakse. Eks näis, mida siis proovime .

Ja siin veel paar viimaste päevade klõpsu Firenzest…

See siin on näiteks sissepääs ühte kohalikku haiglasse... renessansi vaimu kaugele näha, eks?

küünlajalad Firenze toomkirikus. Armsad, eksole?

vaat kes Itaaliasse ära eksinud...

"Ka mina tohin sisse tulla!" (st. riietepoodi)

kolyvan. 2. veebr 2010

mäletate, Koluvan, oli vist kunagine Tallinna nimi, eksole? Mis ajast see nimi olla võis, kas see ei olnud mitte igivana nimi, mis toonasest Al-Idrisi kaardist tuletatud?
Igatahes tundub, et itaaliakeelne tuntud tippjuhtide ja -tööjõu otsingu internetilehekülg monster elab veel üsna mitu aastat enne meie aega… Igatahes keeldus see lehekülg Tallinna minu cv-s aktsepteerimast ning pani sinna automaatselt sisse imelise kõlaga nime Kolyvan. Harjumaa on see-eest ilusti olemas ja korrektne . Vahepeal mõtlesin, et peaks proovima, kas Tartu, Pärnu või Viljandi kah mõne põneva nime saavad…

Aga mis ma järgi proovisin, on Koluvani googeldada. Mind visati automaatselt näiteks Hutchinsoni ja Free Encyclopedia Tallinna leheküljele, kus nimi Koluvan siiski enam ette ei tulnud, kummalisel kombel. Ja sain teada, et Novosibirskis on vististi tänini Koluvanski rajoon .
Ja leidsin ka lehekülje, kus pikalt laialt proovitakse Koluvani nime selgitada:

http://aab.pri.ee/jutt/317/

Aga sürr ikkagi, täiesti!

(: 29. jaan 2010

mustlastest… 24. jaan 2010

Eile mõtlesin jälle mustlaste peale… See on ka suhteliselt vältimatu, sest pea igal tänavanurgal ja pea igas teises bussis satub nendega kokku. Mul just eelmine kord käis (suht õelalt, pean tunnistama) peast läbi, et näiteks bussides talutakse neid umbes nii nagu Eestis kodutuid. Inimesed ignoreerivad neid ja teevad näo nagu ei näekski, aga keegi midagi ei ütle. No ei ole eriti midagi öelda ka, sest erinevalt Eesti bussijoodikutest ei haise siinsed mustlased ja ei sega ka mingit muud viisi – kui, siis nad on ehk kohati natuke valjud, eriti kui neid vähe rohkem satub bussis olema.. Paar päeva tagasi sõitsin bussis koos kahe mustlasnaisega. Mõlemad kaalusid vähemalt 100 kilo – seelikud seljas, rätid peas ja – suu kuldhambaid täis. Sõitsid kindlasti ilma piletita .

Kusjuures, mustlastest naised kannavad siin absoluutselt kõik(!), eranditult pikki seelikuid, enamus neist rätti peas ja musti juukseid kahes pikas patsis. Sinna juurde aga 21. sajandi platvormkingi ja kõhukotte näiteks. Kerjamine kuulub samuti asja juurde ja alavääristab kogu seda inimsumma mu meelest täiesti. Samas, kui ma Rumeenias käisin, ega seal siis kerjamisega teisiti polnud… Nojah.

Mida ma igatahes mõtlen, on, et tegelikult on ikka äärmiselt sürr kõigi nende mustlaste olukord. Minu jaoks on mustlased alati olnud midagi müstilist (mõjutused: Arabella, mereröövli tütar, jumalaema kiriku kellamees ja veel miski film, mida alles paar aastat tagasi nägin), rändav rahvas, sealhulgas ilusad mehed, hobusevargad, ennustajanaised ja mustlastants ja nii edasi… 21. sajandi maailma see müstilisus kuidagi ei sobi ja sellet tekib kontrast nende ja ülejäänud inimeste vahel… Tundub, nagu oleks mustlased oma vana aja maailmast välja kistud ja 21. sajandi Itaaliasse pandud, kus nad ei saagi järsult kohaneda ja muutuvad kerjusteks. See aga tundub mulle jälle ebaõiglane. Aga kuidas asja lahendada, seda ma ju ka muidugi ei tea. Ei saa ju neid ei panka tööle panna ega oma muinasjutumaailma tagasi saata, eksole.

Volker ütles mulle (me sõitsime nimelt jälle bussiga kuulsasse Ikeasse, kus bussid kogu-maailma-klandestiinosid otsast lõpuni täis), et tegelikult on kogu need minu müstilisusemõtted vaid võrdusmärk faktile, et mustlased ei ole tänapäeva mõistes edukad. Et me kõik näeme maailma ainult läbi edukuseprillide – à la, et šikilt riides ja äralakutud bürooitaallased on edukad ja tänavakerjused, aafriklased, mustlased, ei ole. Nojah, kui järele mõtlesin, siis on õige küll… enamusel siinsetest mustlastest ei ole väga kooliharidust kindlasti, samas elavad nemad ka kuidagi, saavad lapsi ja käivad poes ja teevad süüa ja… Mnjah.

Vahepeal mõtlesin, et tegemist oleks iga tähes hästi huvitava antropoloogilise uurimusega. Et saaks nendega tuttavaks, näeks, kuidas need inimesed elavad, mida mõtlevad. Aga selle mõtte peletasin jälle peast. Siinsed mustlased ei ole lihtsalt see, mida filmides ja raamatutes kirjeldatakse ja kõik. Nojah. Ma vist pean selle üle veel veidi järele mõtlema .

Kusjuures, saksa keeles on peaaegu et sõimusõna nimetada mustlasi mustlasteks. Tuleb öelda sinti ja roma. Itaalia keeles on ka “i roma” kummalisel kombel. Nagu roomlased .

Üks netist leitud artikkel ütles, et Itaalias elab kokku oma 150.000 mustlast…
Paar kuud tagasi rääkisin ka ühe rumeenlasega mustlaste teemal (Rumeenias elab neid ju teatavasti üsna palju) ja tema tundis end nähtavalt halvast, mainides, et enamus Itaalia mustlastest on kindlasti Rumeeniast tulnud pärast EL-i astumist.. Igathes, imelik kõik see maailm.. Ma panen siia paar Flickri pildilinki ka, et te aimu saaks, miks minu müstikapilt mustlastest paigast ära on…

enesetappude seeria… 22. jaan 2010

Nii ja, ma just eile sain teada, et Volkeri ülikoolis, mis on suhteliselt väike, tegid 1997-1998 pooleteise aasta jooksul neli doktorikraadi taotlejat-tudengit enesetapu. Põhjusteks siis arvatavasti ülikooli eliidi tase, ranged nõudmised, pinge kodust eemal elamisest, Firenze elanikkonna kinnisus ja nii edasi… Suht friik mõelda sellele…

Leidsin netis ühe artikli selle kohta, panen paar lõiku siia ka:

“Between January 1997 and August 1998, a German, a Ukrainian, an Austrian and a French student all took their lives while working on, or having just completed, their theses. At the EUI, with a population of only 300 students a year, four suicides in succession is a real emergency.

[...]the institute is still faced with the question of why a string of brilliant students, selected as an elite to become the brains behind the Europe of tomorrow, working in the idyllic setting of a Renaissance monastery in Fiesole, on an olive tree and vineyard covered hillside overlooking Florence, plunge into such desperation as to take their own lives.

“The structure is rigid and closed,” declared Halmut Hoefert. “Intense rhythms, fierce competition, great expectations. The institute offers no connection with the outside world. Only elementary Italian is taught, enough to buy a loaf of bread or rent a flat, because Italian is considered a non-competitive language. Therefore, isolation from the real world is the price which one must pay for this very valuable experience.”

Kogu artikkel on siin:

http://www.timeshighereducation.co.uk/story.asp?storyCode=110246&sectioncode=26

Brrr, igatahes, ütlen mina selle peale.. Hoidke pöialt, et meil Volkeriga närvid vastu peaks siin pingelises eliidikoolis . No ok, tegelikult ei ole asi ju üldse nii hull ja kool on tänaseks päevaks ka suht palju vaeva näinud, et midagi sellist vältida.. Eliiditunnet ka eriti ei ole ). Pealegi, me näiteks juba mõtlesime seda ära kasutada ja tangotundidesse minna .

uus hoog! 21. jaan 2010

Tagasi Firenzes, jah . Ja üsna edukalt vist, mõnusa uue energiaga. Tundub, et puhkused ja peod on oma töö teinud ja nüüd saab siin võõral maal ka veidi hoogsamalt elama hakata. Eelkõige arvestades seda, et ilmad on praegu megailusad – täna oli 11 kraadi ja päike säras päev otsa! Veidi jahe oli küll, aga see-eest täielik kevadetunne! Ja inimesed EUI rahvusvahelises seltskonnas on ka kuidagi energilisemad, positiivsemad. Puhkus ja päike, see’p see on, eksole…

Eelmine nädalavahetus käisime nt. Marinal (Austria) ja Goranil (Serbia) külas – “Balkan Dinner” oli ülihea ). Ja tore oli näha ka, kuidas teised elavad, õigemini, kus nad nüüd juba vaikselt sisse elanud on… Täna lähme vaatame Karini & Ricardo ja homme Finnegani pubi üle . Muuseumisse tahaks ka jõuda…

Mis siis Firenzes veel uudist? Noo, esiteks ikka see, et meie pulmadeks kingitud blender võtab pool meie pisikest kööki enda alla ja peab pea iga päev tööga vaeva nägema olema . Köök näeb kohe teistmoodi välja, säravam kuidagi . Ja püreesuppide ja smuutide hooaeg on tipus! )

Pulmapildid on meil ka peaaegu koos, ootame veel viimaseid, siis teeme oma albumi valmis ja laseme mõned ilmutada… Uurisin juba vaikselt tausta, kuidas seda Itaalias teha, ilma et keegi itaallane meil n/r-aha üle kõrvade tõmbaks…

Siis, mis veel? Ajaa, muidugi! Firenze kauaoodatud trammid on kohal ja teevad proovisõite! Tabasin kaks neist lõpp-peatuses ootamast – vipid eksole?

päevi jäänud vaid… (: 29. nov 2009

paar öist pilti firenzest… 8. nov 2009

Piazza della Repubblica ja karussell (:

Vasakul Firenze keskpunktiks olev sammas. Roomlaste linnana on kogu ülejäänud linn ristkülikuna selle samba ümber ehitatud.

Tänavakohvikud on enamasti täielikud turistilõksud, aga pimedas ilusad! (:

Jõudsin nüüd lõpuks niikaugele ka, et pilte saab nendele klikkides ka suuremalt vaadata. Varem ei olnud mul eriti energiat sellega tegeleda.. Ja ega ma ei ole seni palju pilte teinud ka – tulebki tõsisemalt käsile võtta see, veidi rohkem ringi käia, vaadata, mõnda muuseumisse minna või kirikusse. Esimene stressiaeg on möödas (mida näitab ka see, et ma pole ammu kirjutanud siia ), ning nüüd võiks siis ju ka ometi veidi linna nautida . Algust tegime eelmisel nädalavahetusel Sienas, need pildid panen hiljem ka üles…

 

All Eyes On You! 25. okt 2009

ehk A Guide To Being An American Woman in Florence.

See oli siis oranžika brožüüri nimi, mis mulle üleeile õhtul Iiri pubis pihku sattus. Ma olen vist juba maininud, et Firenzes on äärmiselt palju Ameerika turiste – sinna juurde tuleb lisada, et siin on ka oma 10.000 USA tudengit, enamus neist tulnud Vana-Euroopa kunstimekat avastama mõne ülikooli vahetusprogrammi abil, mis kestab 3-12 kuud, nagu ma olen aru saanud. Kokku pidi neid programme 90 olema. Täiesti kreisi tegelikult. Mõni ime siis, et iga nurga peal ameeriklastega kokku põrkab siin.

Aga see selleks. Minul ei olnud seni ameeriklastega suuremat tegemist. See raamatuke aga maalib neist pildi nagu vanemate pilgu all vati sees hoitud 14-aastastest, kes esimest korda omapead väljamaal ning karmi itaalia machomeeste maailma satuvad. Selle illustreerimiseks paar tsitaati (tuletan meelde, et tegemist on brožüüriga tudengitele, mitte 13-aastastele):

It will happen to you. Men have a way of knowing that you are American.

A lot of girls come to Italy hoping to find that romantic, sexy, well-dressed Latin lover to sweep them off their feet. And when it happens it can be great, and a really rewarding cultural experience. But different cultures, expectations and sexual norms make dating here particularly challenging.

It often happens much  more quickly, and more casually than many Americans are used to. If you go home witha guy, it is often a signal to ham that you want to have sex with him (sic!). If you go home with him and you are naked, you definitely are expected to have sex (sic!!).

Useful phrases:

- Di chi è questa mano? – Whose hand is this?

- Si vergogni! – Shame on you!

Ja siis veel paar lõiku-lookest, peaaegu MeieMeele tasemel, kas pole?

I mean it is just so standard, it is a cut out. A man comes up behind you and he stands so that you both are facing the same way, and he pushes his pelvis  into your lower back. And he just keeps pushing and pushing and pushing. At first you think you are imagining it because you are on a crowded bus and it is hard to tell whether the guy actually is a pervert.  But the way I can know something is wrong is to lean forward just that part of my body, my hips, and if he goes right with me I know that it is not natural, it is not acceptable, and it is not just standing there on a crowded bus. (Claire, 20, Massachussetts).

It was my friend Alex’s 21st birthday party, so we went to a club and danced, and my friend Julia was very drunk. I was getting a little nervous because I was drunk too, but still I had my senses about me.

Out dancing this one guy came up to me, and I had seen earlier that he could dance so I decided to dance with him… So we were dancing for a little bit and he was like, “Kiss me!” and I was like “No!” and he was like “Ma è normale, è normale fare questo”… (Aga see on normaalne, on normaalne, seda teha).

Ok, tegelikult on ikka karm värk, ja loogiline, et on suht nõme igast pervertide otsa sattuda, ja vägistamise teema on jube ja üleüldse mitte naljakas, ükskõik kus ja ükskõik kellega, aga ikkagi on hämmastav näha, kuidas Ameerika tudengid tunduvad elavat täiesti teises, ebareaalses maailmas. Võib-olla tuleb see ka inglise keele omapärast, aga, palun, osad fraasid on kui lasteraamatust!

maitseelamused volüüm 2. 22. okt 2009

Te ei taha teada, mida ma eelmine nädal proovisin! Armsa aasia kakiga ei anna seda üldse mitte võrreldagi, ja mul läks oma nädal aega aega, enne kui ma olin üldse võimeline sest hirmsast kogemusest toibuma ja blogisse paar rida kirjutama .  Aga alustame algusest!

Niisiis. Nagu teile võib-olla ka juba silma torganud on, kipuvad kohalikud spetsialiteedid olema alati väljamaalastele midagi vastikut ja tülgastavat. Kui mitu korda olen ma juba pidanud sõna verivorst peale nina kirtsutavaid välismaalasi nägema. Ja nii võtsingi endale ette vabalt kõike järgi proovida, ilma mingite eelarvamusteta. Šoti haggis ei olnud aga Firenze lampredotto kõrval midagi! Sest ehkki mõlema toidu puhul kõlab  nende sisu suhteliselt karmilt, on vahe väljanägemises, ja eelkõige maitses! Võtamegi näiteks võrdluseks haggise ja meie oma verivorsti, vaatame .

Niisiis. Šotimaa traditisiooniliseks toiduks on siis lambamagu, mis on täidetud lamba südame, maksa, kopsu, neerurasva, sibulate ning kaerajahuga. Kõlab kreisilt, mis? Aga maitse on täiesti ok! Vähemalt siis kui seda normaalselt valmistada – mina proovisin näiteks ühes restoranis. (Samas ma pean tunnnistama, et konservivarianti ei ole ma proovinud , ei taha ka, igaks juhuks ).

Meile kõigile teada-tuntud verivorst on sea peensoolde topitud segu vürtsitatud seaverest. Sellele lisatakse odratange ja veidi sealiha. Ei kõla just ka eriti maitsvalt, aga, no, kuram, mitte ei vahetaks jõulutoitu millegi muu vastu! Osad sakslased, kusjuures, kirtsutavad juba maksasöömise peale nina…

Nüüd aga lampredotto juurde. Mis on Firenze linna eritoit. Valmistatud

veise neljandast maost, mis keedetakse läbi tomati-, sibula- ja peterselli leemes. Kõik, rohkem suurt midagi ei ole. Magu. Et misseals ikka, eks? Aasias süüakse loomade kõiki sise- ja välisosi peale karvade. Ja kusjuures, kui ma toda lampredottot proovisin, ma isegi ei teadnud, millega on täpselt tegemist. Olin vaid kuulnud, et tegemist on mingi järjekordse sürri kohaliku traditsioonilise toiduga. Ja algul – no polnud väga vigagi. Eriti kuna kogu see roog  kallati üle mõnusalt terava tšillikastmega. Aga poole pealt hakkas no nii vastu kui vastu hakata saab. Eriti see valge rasvane osa, mida ei saanud ülejäänust kuidagi eraldada ka. Puh. Mul läks kaks šokolaadisaia ja kaks tundi lõunauinakut ja oma nädal, et sellest elamusest üle saada. JA TAHAN DÖNERIT! vähemalt hea konkreetne liha, mitte mingi tundmatu siseelund .

Lampredotto saiakeses. Äge, mis? P.S. Nõrganärvilistel suurendada ei soovita!

kaki. 20. okt 2009

et misasi? kaki jah, vaatasin sõnaramaatust järgi. eestikeelne sõna ja puha !

tähendus: hurmaa. idadiospüüri vili. et misiganesasi see ka pole, eks? kõige normaalsem nimi on vikipeedia andmetel kakiploom .

saksa keeles on vähe mõnusamad nimed: honigapfel ehk meeõun ning persimone ja sharoni (mis iganes see ka on) vili. kodumaaon  aasia – jaapan, hiina… nii et ei ole siin midagi ainult kohaliku toidu söömine, uus koht, uus vajadus uusi asju avastada . eestis ma tavaliselt nende kallite väljamaa puuviljade poole ei vaadanudki, oli teisigi oma häid asju, mida süüa. aga siin – tuleb head asjad veel üles leida ja silmad paremini lahti hoida .

ja maitse oli paganama hea, täiega, proovisin üleeile järgi – kohalikus poes müüdi!

Sarnasus tomati või mingi parikalisega on päris tugev, aga maitse mõnusalt magus...

tuvid. 19. okt 2009

Teate ju küll, paljudes suurtes linnades on metroos, aga ka hoonete aknalaudadel ja muudes orvades, püsti kogu pinnale pikitud orad. No ikka selleks, et linnatuvikesi eemale peletada, kes muidu arhitektuurimälestised oma väljaheidetega suisa ära rüvetaksid. Või siis lähedal jalutatavatele inimestele suurt õnne pähe laseksid kukkuda, eksole.

Firenze ei erine sellest poolest teistest linnakestest. Siingi tuntakse hirmu vaeste väikeste linnalindudee ees. Selle illustratsiooniks allolev sony-ericssoni tänavaklõpsakas:

Firenzes on nimelt ogad piisavalt suured, et ka suured ja tolmused (inim)tuvid end betoonist ajaloomälestistele jumala eest istuma ei sätiks. Kes teab, mis veel selle tulemuseks oleks .

Colazione. 18. okt 2009

ehk tänane hommikusöök itaalia moodi:

minu lemmiktee! avastasin selle juba pariisis - vaniljemaitse koos mee ja piimaga, mmm. Õige itaalia hommikusöögi juurde kuulub tegelikult kohv, aga mul ei olnud kohviisu täna hommikul .

ja krõbuskleivad mõningase maasikamoosiga. tervislikkusest ma ei räägi . aga hea oli. ning kardan, et paar tundi hiljem tuleb teise hommiksöögi kord .

vahepeal… 16. okt 2009

Jah, üsna pikk vahe on tulnud kirjutamisse sisse. Et mis siis vahepeal juhtunud on? Paganama palju!! muidu ei oleks seda vahet sissegi tulnud!

1) Alustada võiks näiteks sellest, et siia jõudis talv kohale. Eile oli näiteks hommikul 0,8 kraadi! Pagan, need on temperatuurid, millega tuleks talvemantleid kanda! (minu omad on teatavasti Eestis!).  Sürr on aga see, et siin on päeval suht soe, praegu näiteks 13,5 kraadi väljas, eile oli suisa 16. Aga hommikuti ja õhtuti viskab kole külmaks. Mul on täiega hea meel, et mul on sallid, kindad ja barett kaasas . Villased sokid toon novembris Hamburgist ka ära ja siis on soe omast käest võtta!

2) Ma sain töötuskindlustuse rahad kätte!! TÄNA! Ei oleks uskunudki, et see asi üldse kunagi jumet võtab . Kui ma mõtlen, mitu korda ma seal ootesaalis kuni tund ootasin, et asju ajada… Vähemalt oli see seda väärt! See väga lühinägelik tädi, kellega ma seal suhtlesin, sai ikka paberid korda , väga lahe!

3) Meil on nüüd ahi! Selline pisike ja armas ja hullult kiiresti läheb kuumaks! Isegi nii kiiresti, et kõrvetas mul terve paki fimoloovtööd koledaks ja leivamuffinid mustaks. Aga tibu on ikkagi . Bon Cuisine.

Ja mu juuretis vist ei olegi surnud! või ma suutsin ta vähemalt niipalju ellu äratada, et leiva teeb hapuks ja kergitab ära ka! Kas need bakterid juba mingid halvaloomulised pole, seda ei saa ma muidugi vastutada . Eile kõht veidi valutas küll, a pakun, et pigem neist kuivikutest ja Itaalia kuivast saiast, mida ma viimastel päevadel söönud olen . Kusjuures, mul oli kohutavalt raskusi rukkijahu leidmisega. Sain lõpuks pisikesest ja suht kallist ökopoest. Sama käib päevalilleseemnete kohta, poes neid lihtsalt ei olegi! Ja mina just arvaks, et päevalilled on selline lõunamaa või vahemeremaade värk… Mnjah.

4) Firenzes on päris mitu eestlast üliõpilasvahetusega mingi pooleks aastaks siin. See on nagu ülilahe tegelikult, sest Bremenis tundsin ma eestlastest ja eesti keelest küll täiega puudust! Ja kadestasin Kristiinat, kel Kielis oli selline mõnus eestlaste kogukond . Loodan, et siin saab ka mõnus olema neil talvekuudel! Mu eesti keel on juba veits roostes ka, polegi tõesti ju oma kaks kuud juba rääkinud! A itaalia keel see-eest liigub paremuse poole! Mul nüüd esmaspäevast neljapäevani iga päev kaks tundi itaalia keelt, ja enamasti on neljapäevaks keel juba enam-vähem. Ja esmaspäeval ei oska jälle enam midagi öelda . A tase on muidugi veel väga madal – hea, et üldse mineviku vorme moodustada suudan… eessõnadest ja asesõnadest ma parem ei räägi . A tiksub, tiksub…

5) Olen toiduga eksperimenteerima hakanud. Üle-eelmine nädal kõrvitsaga, eelmine suhkruga soolastes toitudes ja see nädal küpsetistega. Tegin näiteks shokolaadimuffineid banaaniga ning sinihallitusjuustu- ja päikseküpsetatud tomatitega, mmmm

6) Minust on saamas täielik seeriatefanaatik – vaatasin viimaste nädalate jooksul läbi üsna mitu volkeri vampiiritapja buffy hooaega. Sõltuvus!

Mnjah, ja muidu on kõik nii ja naa. Mõni päev on hea, teine nõme, kolmas veits masendav. Aga eks kuidagi ikka saab . Mõtleme positiivselt, eksole!

prügindusest, sorteerimisest ja nii edasi… 11. okt 2009

just lugesin Eesti Päevalehest, et TeemeÄra jooksul korjatud prügist osa vedeleb senini maas. Tere tali siis, eks. Mõtleks, kui kaua aega tagasi see aktsioon toimus! Aga üleüldse jäin sellega seoses kogu sellele prügindusele mõtlema, eriti kui võrrelda Eestit, Saksamaad ja Itaaliat. Ikka huvitav, kuidas kogu see prügi eraldamine meie kodumaal ikka veel hoogu võtab ja lõppeks ikkagi tegelikult ei funka; ja kuidas Saksamaal on see üks tähtsamaid eluolu aspekte üldse .

Siin ma ei ole päris sotti veel saanud. Miskipärast sorteeritakse Itaalias näiteks klaas ja pakend kokku (st mahla- ja piimapakendid segamini veinipudelitega) – kuidas see käitlemine toimub, sellest ei ole mul veel täpset ettekujutust. Aga nõme (ja äärmiselt nõme) on siin see, et kõik prügikastid on otse tänava peal! Üsna suured plastmassist konteinerid, mis sooja ilmaga  mitme meetri taha haisevad. Tõesti ma ei mõista, miks peab prügikastid tänavale panema! Nad võiksid ju sama hästi hoovis seista või keldris või ma ei tea… Nojah, samas meil näiteks ei olegi sisehoovi, majad on üsna kitsalt kokku ehitatud. Siis vist ei olegi seda õiget kohta…Nojah.

Aga Saksamaal Hamburgis käies nägin jälle paari hästi armsat prügikasti . Neil on no niii armsad motod kuidagi peal! Ühel on näiteks banaanikoor, millele on noaga sisse kraabitud: “Ära unusta mind. Sinu prügi”. Leidsin netis ühe pildi ka sellest, blogis ei tohi seda vist kasutada (äkki keegi oskab öelda, kas on tõsi), aga panen lingi:

http://www.flickr.com/photos/beatrizcarcamo/3726531301/

Ja näiteks on Hamburgis üsna mitme tänavaposti külge kinnitatud pisikese punase prügikasti peal hästi ägedad sildid. Ühel neist seisab näiteks: “Kui ma suureks saan, saab minust konteiner!” No äraütlemata armas mu meelest .

Kusjuures, Itaalia on ka suht kilekotikultuur – üksikud sakslased tunneb ka siin poes puuvillast kottide järgi ära . Meie ikka üritame enda kotte kaasa võtta, aga noh, eks see vastuvoolu ujumine on nagu ta on. Seda enam, et puu- ja köögiviljaletis on hiiglaslikud kilekotid, kuhu tuleb kleepekas hinnaga ise peale panna. Ja see muidugi ei innusta neid kotte uuesti kasutama. Poekotid paneme muidu küll prügikottideks, see töötab . Nad üsna õhukesed ka, nii et korra saabki veel ainult kasutada. Ideeliselt biolagunevad, aga miskipärast olen ma viimasel ajal suht skeptiliseks muutunud biolagunevate poekottide suhtes. Ma millegipärast kahtlustan, et isegi kui nad lagunevad, jätavad nad endast mingeid imelikke aineid maha. Ok, ma parem ei mõtle sellele .

Ja vähemalt pakitakse siin igal pool (ainult mitte suurtes supermarketites:)) enamus asju paberkottidesse, mis on minu meelest mõnus ja kuidagi sõbralik. Võtan need alati kaasa ja kasutan oma kaks-kolm korda. Ja tunnen end korraliku ja taaskasutavana :).